Matus

See on lugu noortest kunstnikest ja kirjanikest, kes sõidavad ühe tuntud kirjaniku matustele. Kohustuste ning auavaldustena on neil kohustuslik teekond rasketes ilmastikuoludes mööda porist teed ja läbi ähvardava pimeduse. Vaatamata sellele, et neil on vähe isiklikku seost surnuga, tunnevad nad kõik mingit varjundit leinas ja südames. Miks peaksid nad kurva meeleoluga matustel osalema, kui paljud neist omal ajal ei tundnudki surnut? Kõik nad on noored inimesed, täis tuleviku optimismi, eriti selle viimase suhtes. Surnu oli vana, vaene ja armetu, tema elu oli täis tülisid ja ebameeldivusi. Võib-olla ta polnudki õnne leidnud, muidu oleks ta leidnud parema koha oma elu lõpetamiseks. Aga kas ta ei võinud ka seltskonnale pöörduda, paluda neil teda aidata? Kui ta oleks seda teinud, oleks ta kindlasti tähelepanu saanud, selle näitena on praegune matkus. Mitte nemad ei valinud porist ja pimedusest keerulist reisi, vaid seltskond nõudis seda neilt kui viimast austust surnud kirjaniku vastu. Valitsus oli nõustunud seltskonna soovidele vastavalt ning pakkus matuserongiks vana häärberi, kus surnu põrm lebab. Nad lubasid kanda kõik kulud, sealhulgas reisimise ja majutamise kulud, sest nemad pidasid viimast austust kadunud Vanakamara vastu kohustuseks.