Diplomaatiat võiks sama hästi nimetada ka saladustega manipuleerimise kunstiks. Mis kasu oleks ühestki läbirääkimisest, kui kummalgi poolel poleks saladusi, mida jagada või varjata? Ja täpselt samavõrd, kui see on tõsi kuningriikidevaheliste kaubanduslepingute puhul, kehtib see ka abieluleppe kohta. Kumbki pool teab täpselt, kui palju ta on valmis teisele poolele andma, et oma tahtmist saada – ja manipulatsioonil selle salateadmisega põhinevadki kõige raskemad kokkulepped. Pole ainsatki tegevust inimeste vahel, milles saladustel ei oleks oma roll, olgu tegu kaardimängu või lehmamüümisega. Eelised on alati selle poolel, kes oskab kavalamalt otsustada, milline saladus avaldada ja millal. Kuningas Shrewdile meeldis öelda, et pole suurimat eelist kui teada oma vaenlase saladust, kui too usub sind sellest teadmatuses olevat. Ehk on see kõige sügavam saladus üldse, mida teada.
Järgnevad päevad polnud minu jaoks mitte päevad, vaid katkendlikud ärkvelolekuperioodid, millesse oli pikitud hubisevaid palavikuunesid. Kas oli mu põgus vestlus Narriga lõplikult ära kurnanud mu viimsed jõutagavarad või siis tundsin ma end lõpuks piisavalt turvaliselt, et vigastusele alla vanduda. Ehk mõlemat. Ma lebasin voodis Narri kolde lähedal ja tundsin haletsusväärset tuimust – kui ma üldse midagi tundsin. Pealtkuuldud vestlused tärisesid vastu mind. Arusaamine oma olemise armetusest kord tekkis, kord kadus, kuid Verity tule minu juurde, tule minu juurde oli alati ligi nagu trummilöögid, mis andsid mu valule rütmi. Teised hääled palavikuhämus tulid ja läksid, aga see oli püsiv.
*
„Ta usub, et see oled sina, keda ta otsib. Ja ka mina usun seda. Ma arvan, et sa peaksid ta vastu võtma. Ta on Valget Prohvetit otsides tulnud pika ja vaevalise tee.” Jofroni hääl oli vaikne ja mõistlik.
Kuulsin, kuidas Narr raspli kolksatusega käest pani. „Sel juhul ütle talle, et ta eksib. Ütle talle, et ma olen Valge Lelumeister. Ütle talle, et Valge Prohvet elab tänavat pidi edasi, vasakult viies uks.”
„Ma ei hakka teda narrima,” vastas Jofron tõsiselt. „Ta on sind otsides rännanud väga pika maa ja kaotanud kõik peale elu. Tule, oh püha. Ta ootab väljas. Kas sa ei võiks temaga kas või pisut kõnelda?”
„Oh püha,” norsatas Narr põlglikult. „Sa oled liiga palju vanu käsikirju lugenud. Ja tema samamoodi. Ei, Jofron.” Siis ta ohkas ja leebus. „Ütle talle, et ma räägin temaga kahe päeva pärast. Aga mitte täna.”
„Väga hea.” Jofron ei kiitnud seda ilmselgelt heaks. „Aga temaga on kaasas veel keegi. Rändmuusik. Ma ei usu, et temast niisama lihtsalt lahti saab. Ma usun, et too otsib teda.”
„Ah, aga keegi ei tea, et ta on siin. Välja arvatud sina, mina ja ravitseja. Ta tahab, et ta jäetaks mõneks ajaks rahule, kuni ta paraneb.”
Liigutasin suud. Püüdsin öelda, et soovin Starlingit näha ja et tema minemasaatmine pole kindlasti minu soov.
„Ma tean seda. Ja ravitseja on endiselt Seedrimäel. Aga ta on terane, see laulik. Ta küsis lastelt uudiseid võõraste kohta. Ja lapsed, nagu tavaliselt, teavad kõike.”