Kui kõik läheb hästi, võime augustis pühenduda maitsvale söögile ja heale unele, enda poputamisele ja puhkusele. Tõstame klaasi tuleviku terviseks, tuleviku, kus sa saad kõik, millest pole unistadagi julgenud. Siis on minu töö tehtud, ja sinu uue elu eest pole ükski hind liiga kõrge.
Pärast matuseid polnud enam võimalik endise juurde tagasi pöörduda, kuigi end külaliste rivi sappa sättides ja surnuaia väravasse viivale teele pöörates tahtis Norma seda veel uskuda. Ema ei pahandaks, kui ta juba takso telliks, ja teistest Norma ei hoolinud: pooltuttavatest sugulastest, pärijate intriigidest ja Naakka talu saatusest, mis pidi möödapääsmatult Karjala pirukate ja võileivatortide vahel jutuks tulema, saateks vanaema murenevast mälust võrsuvad märkused. Ta jätab nüüd selle farsi seljataha, üritab pöörduda tagasi argipäeva ega pigista enam ema surma ees silmi kinni, teda meenutavate kohtade vältimisel olgu lõpp. Ta ei jää enam tööle hiljaks, ei sõida metroo asemel taksoga ega puhke hommikuti metallkammiga juukseid katkudes nutma. Ta ei unusta piisavalt süüa ega juua ega lase tavalisel elul, mille nimel nad olid emaga mõlemad vaeva näinud, lõplikult koost laguneda. Ta valmistub järgmisel hommikul tööpäevaks nagu tavaliselt: eemaldab pluusi seljalt putsud, varub käekotti kiharate taltsutamiseks beebiõli, vaimu ja keha rahustamiseks Diapame ja Postafene ning suskab koti põhja väikese pudeli Elnetti. Sellel oli normaalse tööpäeva lõhn ja seda kasutasid naised, kelle elu on korras, ja just selline naine kavatses ta olla. End sel moel ees ootavaks päevaks soomustanud, astuks ta Sörnäiste metroojaama, sulanduks tunglevasse inimvoolu ja laseks eskalaatoril end perroonile kanda, liiguks sissepääsu poole nagu igal teisel päeval. Õhuvool hõljutaks riideid, inimesed sirviksid telefone ja tasuta ajalehti ning keegi neist ei mõtleks enam perroonil aset leidnud tragöödiale; ainult tema mõtleks ja valmistuks toime tulema töö juures valitseva pingelise õhkkonnaga, mis kestis koondamisläbirääkimiste tõttu juba mitmendat kuud, ja ta mõistaks, et tema elus ei ole katkenud midagi peale ema elu.
Taksot ei paistnud veel. Norma nõjatus kalmistut ümbritsevale aiale ning tundis, kuidas kergendus imbub teda ümbritsevasse bensodiasepiini- ja skopolamiinimulli. Ta oli matused üle elanud. Ta polnud tabanud võltsnoote kellegi kaastundeavaldustes ega teesklust julgustavates sõnades. Ta polnud minestanud, oksendanud ega sattunud paanikasse, kuigi nad tulid ligi ja kallistasid. Ta oli käitunud nagu hea tütar ja nüüd võis ta lõpuks võtta eest päikeseprillid, mis hakkasidki juba palavusest higiselt ninaseljalt alla vajuma; aga just siis, kui ta tahtis prille kotti torgata, tuli kaastunnet avaldama keegi mees, kes oli talle täiesti võõras.
Norma pani prillid uuesti ette. Ta ei soovinud seltskonda.
„Teised läksid vist juba sinna.”
Norma viipas restorani poole, kus peeti peieid, ja sikutas kübaraserva allapoole. Mees ei lahkunud, vaid sirutas käe. Norma pööras selja ega vastanud tervitusele, tal polnud tahtmist võõrastega tutvust teha. Mees ei lasknud end sellest häirida. Ta haaras Norma käe oma pihku.
„Tegevjuht Lambert,” esitles mees end. „Max Lambert. Sinu ema vana sõber.”